Tagasi

Viimasel ajal on helkur andnud meile kõigile palju kõneainet, kuid loodan siiralt, et helkurist rääkimine ei ole tingitud pelgalt sellekohasest muutuse saanud seadusesättest, vaid ikkagi suhtumise ja arusaama muutusest. Suhtumise ja arusaama all pean eelkõige silmas mõistmist selle väikese detaili kandmise vajalikkusest. 

Või vähemasti loodan, et inimesed on hakanud seda detaili hindama, sest helkuri sihipärane kasutamine kui selline ei ole vana traditsioon. Alles 1987. aastal tuli meie liiklusregulatsioonidesse sisse mõiste helkur ja seda ainult ka soovitusena kanda maanteedel. Helkuri ühe vormidest ehk pehme helkuri patenteeris 2000. aastal üks Virumaal sündinud neiu, kes sai sellega Eesti esimeseks õpilasest sealhulgas ka noorimaks leiutajaks. Sama neiu registreeris oma esimese ettevõtte kõigest kaks aastat hiljem ning põhitegevuseks on eelpool mainitud helkuri tootmine. 

Sattusin hiljuti vaatama saadet „Täna võib,“ mille raames testiti erinevaid helkureid. Minu rõõmuks ja tõenäoliselt mitte ainult minu, oli vastukaja teemakäsitlusele positiivne ka saadet jälginud kommenteerijate seas. Tooksin siinkohal välja mõned kommentaarid. 

„Minu autos rippus peegli küljes ilus naerunäoga helkur. Sügispimeduses sõitsin mööda jalakäijast, kes oli tumedates rõivastes ja helkurit tal ei olnud. Märkasin teda teeservas viimasel hetkel. Peatasin auto ja kinkisin autos rippunud helkuri sellele noorele naisele. Selgus, et tal oli helkur jäänud teise jope külge ja oli väga õnnelik tähelepaneliku ja sõbraliku suhtumise eest.“
 
„Elades linnas tuledesäras ei saanud algul arugi, kui vajalik helkur on, enne kui autoga (küll kaassõitjana) maanteel sõitsin. Olen küll lubadeta, ehk seepärast oligi minu ehmatus suurem mõistmaks, et isegi heledad riided pimeduses ei päästa. Kuna mu ema käib bussiga maale tööle, ostsin talle kohe puntra helkureid, et kõik mantlid/joped omale sära saaksid.“ 

„Meil oli kodus umbes 30 helkurit juba kogunenud. Me saime aru et meil ei ole nii palju neid vaja ja siis ma kinkisin neid oma sõpradele kellel ei olnud helkurit küljes. Käskisin neil see kohe külge panna, kuna nende elud on mulle ja mu perele väga tähtsad ja loodan et nad räägivad ka oma sõpradele edasi kui tähtis on kanda helkurit !“
 
Helkuri peamine ülesanne on peegeldada tagasi valgust, anda tagasisidet, et siin ma olen, ole hea ja arvesta minuga. Just nii lihtne ongi helkuri tööpõhimõte. Korralik helkur on auto lähitulede valguses nähtav juba 130-150 meetri kauguselt. Ideaalsetes teeoludes on 90 km/h kiirusega sõitva sõiduki peatumisteekond 70 meetrit, mistõttu jääb helkuri kasutamise korral sõidukijuhile piisavalt aega sind märgata ja vajadusel reageerida. 

Käesoleval aastal oleme jaganud Virumaal pea 18 000 helkurit, mis on ju üsna suur arv, pisut rohkem kui Sillamäel või Rakveres elanikke. Samas Virumaa mõistes moodustab see vaid vähem kui 8% elanikkonnast ja olgem ausad seda viimast arvu toetab ka liikluspilt, mis näitab meile viimases kvartalis sagenenud liiklusõnnetusi helkurita jalakäijate seas. Kahjuks on üks õnnetus toonud meile ka helkurita jalakäija hukkumise. 

Kindlasti on paljud kimpus jõulukingi ideedega, seetõttu Virumaa politsei kutsub sind, virumaalast ja head ettevõtjat näitama üles heatahtlikkust sõprade ja kolleegide vastu, kinkides neile helkur. Aita linn muuta helkivaks ja anna põhjust muuta inimeste arusaamu. 

Terve linn on täitsa pime, 
see ei ole jõuluime. 
Päkapikud tublid poisid, 
ikka laste juures käisid. 
Kuigi, mind nad pimestasid, 
sest helkurvestid helendasid 

Helkivat jõuluaega meile kõigile. 

Tarmo Tammiste 
Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo juht