Tagasi

Maanteeameti andmetel toimub Eestis aastas busside osalusel keskmiselt 75-80 inimkannatanuga liiklusõnnetust, milles hukkub keskmiselt viis ja saab vigastada 125 inimest. Kõigist inimkannatanuga liiklusõnnetustest ja neis kannatanutest on bussiõnnetustel siiski üsna väike osa – umbes 3-5 protsenti, selgub maanteeameti koostatud ülevaatest. 

Bussiõnnetusi toimub oluliselt sagedamini linnaliikluses, kus nii üldine autoliiklus on tihedam ja ka jalakäijaid liigub rohkem. Kuna sõidukiirused on linnas väiksemad, on ka hukkumise risk oluliselt väiksem, kuid mitte olematu. Igal aastal saab ikka keegi ka sellises õnnetuses surma.
 
Kolmandik linnas toimunud bussiõnnetustest on bussi kokkupõrge teise autoga, sellised on ka tüüpilised linnaõnnetused tervikuna.Busside olukorra tiheda liiklusega teel teeb raskeks ohutu pikivahe hoidmine – liiga väike pikivahe eesliikujaga muudab raskeks ohutu pidurdamise, suurema pikivahe olemasolul leiavad kõrvalradadel liikuvad väikeautode juhid võimaluse rajavahetuseks. 

Teine ohuallikas on bussi väljasõidul taskuga peatuskohast. Kui kõigist bussiõnnetustest toimub ühissõidukipeatustes linnas umbes 10 protsenti õnnetustest, siis neist 2/3 registreeritakse taskuga peatustes. Reeglina on tegemist sõidukite kokkupõrkega bussi taskust väljumisel. 

Maanteel võib tagant lähenejale tekitada probleeme ka peatusesse lähenev buss. 2003.aasta suvel toimus hukkunuga liiklusõnnetus Tallinna-Tartu maanteel, kui bussi varakult sisselülitatud suunatuli võis olla bussi taga sõitnud mootorratturile tõlgendatav kui möödasõidu ohutust tähistav signaal. Mootorrattur sõitis kiirust vähendanud bussile tagant otsa ja libises seejärel vastassuunavööndisse, kust sai surmava löögi vastutulnud sõidukilt. 

Ligi 30 protsenti bussiõnnetustest linnades on otsasõidud jalakäijatele. Seejuures on pooled õnnetustes kannatada saanud jalakäijatest üle 50-aastased, kes astuvad teele väljaspool ristmikke ja ülekäiguradu. Üheks põhjuseks võib siin olla ka kohati üsna keerukad ristmikulahendused, millest eakatel võib olla raske aru saada, märkis maanteeamet. Vanurile on lihtsam liikuda mõnikümmend meetrit eemale ja ületada sõidutee kohas, kus autod liiguvad vaid kahes suunas. Samas ei oska sellises kohas teele sattunud jalakäijat oodata sõidukijuht. Laste ettearvamatut käitumist on sõidukijuhid juba õppinud arvestama, eakatest jalakäijatest ei ole nii palju juttu tehtud. Ka ei ole vanemate inimeste helkurikasutus lastega võrdväärsel tasemel, kuigi selles osas on viimastel aastatel olukord märkimisväärselt paranenud. 

Kolmanda kolmandiku linnaliikluses jalakäijaõnnetuste ja sõidukite kokkupõrgete kõrval moodustavad juhtumid, kus bussis viibiv seisev reisija bussi äkilisemal pidurdamisel kukub. Ka sellistes juhtumites on valdavalt kannatajateks vanemaealised reisijad. Maanteeameti hinnangul tasub edaspidi rohkem tähelepanu pöörata sellele, et vanemad inimesed istekohtade puudumisel seisma ei jääks. Vajadusel võiks märkuse teha ka roolis olev bussijuht, sest eriti suurlinnades on reisijad üksteise suhtes üsna ükskõiksed, tõdes maanteeamet. Kuigi asulavälistel maanteedel toimub reeglina vaid neljandik bussiõnnetustest, on inimese hukkumise tõenäosus maanteel oluliselt suurem kui linnaoludes.
 
Kuigi bussidel ei ole seni talverehvide kasutamine kohustuslik, on liikluseksperdid siiski soovitanud võimalusel naast- või lamellrehve kasutada. Seda eriti busside puhul, mis sooritavad regulaarseid liinireise väiksematel tugi- ja kõrvalteedel, kus lume- ja libedusetõrjet teostatakse harvem. 

Kuigi juht ei tohi mobiiltelefoniga sõidu ajal ilma lisaseadmeid kasutamata rääkida, on selline tegevus bussijuhtide seas levinud. Seni ei ole otseselt see tegevus üliraskete vigastustega õnnetusteni viinud, küll aga oli 2005.aasta hilissügisel Tallinnas üliraskete tagajärgedega liiklusõnnetus, kus ristmikule lähenenud bussijuht hakkas otsima akende udust puhastamiseks lappi ega märganud samas teist lähenenud bussi. Kokkupõrge lõppes inimese surmaga. 

Kõige sagedamini satuvad Eestis inimkannatanuga liiklusõnnetustesse kuni 30-aastased sõiduautojuhid ja vaid viiendik neist on vähemalt 50 aastat vanad. Samas on õnnetusse sattunud bussijuhtidest umbes 55 protsenti vähemalt 50-aastased ja alla 40-aastased moodustavad vähem kui viiendiku. Seega on bussijuhtide näol reeglina tegemist üsna pika sõidupraktikaga juhtidega, ka alkohol ei ole sellele grupile seni märkimisväärseid probleeme tekitanud. Pigem tekitab arusaamatusi niinimetatud põlvkondade konflikt ja mõnevõrra erinevad arusaamad ohutust liiklemisest, märkis maanteeamet.